Õõvaöö

Siin sügaval varjude viirastustes valitsevad saladuste vardjad
Siin ronkade armee tumedustes langevad unistuste kandjad

Vangikoopa pühitsetud sõgeduses voorivad kalmumäe lambad
Roiskunud hauakääpa ussituses mõranevad elutahte sambad

Põrgus sigiv ringikarglus – joomavines siuglev elutöö
Paisub hingede salavargus – loivab kummituslik õõvaöö

Kui vaikinud mehine sõjasarv, ei salva paganate ussisõnad
Kui tuhmunud Kalevite väekarv, ei juhata kõukude sosinad

Kivistunud hooliv hingejõud, seletamata tarkade ruunikiri
Kui raugenud looduse maapõu, ei kosuta karske eluveri